Käesoleva heategevuskampaania ja kunstiprojekti Kolumbia lastekodus viisid läbi kolm eesti vabatahtlikku:
Siiri Liiva (26-aastane), kes oli seal tegemas oma vabatahtlikku teenistust programmi Euroopa Noored toel,
Carina Juhhova (27-aastane), kes on maailmarändur ja j6udis sel kevadel otsapidi Kolumbiasse ning leidis oma peatuspaiga Alma de Niño lastekodus,
ning Kadri Green (22-aastane), kes suurest armastusest Kolumbia vastu naases siia sel suvel pärast 3 aastat ning veetis 3 nädalat oma 2,5-kuulisest suvepuhkusest siin Alma de Niño lastekodus kunstiprojekti teostamisele kaasa aidates.
Projekti alustades kirjutas Siiri endast nii:
Minu nimi on Siiri Liiva. Olen 26-aastane. Pärit olen Valgamaalt Pukast. Pärast riigiteaduste eriala lõpetamist Tartu Ülikoolis olen viimased 2 aastat töötanud erinevates ametites noortetöö valdkonnas.
Alates selle aasta veebruarist töötan vabatahtlikuna Alma de Niño lastekodus Kolumbias. Siiatulek on olnud selline tundmatus kohas vette hüppamine või sülle kukkunud pakkumise vastuvõtmine.
Tegelikult pidi keegi teine tulema siia minu asemel. Ma olen õnnelik, et ta loobus oma soovist. Ma olen palju saanud selle 4 kuu jooksul, mis ma siin olnud olen – tohutult palju õppinud ja arenenud inimesena.
Jään Kolumbiasse kuni juulikuu lõpuni. Sellest, mis ma siinoleku ajal kogenud, näinud ja õppinud olen, saad lugeda minu ajaveebist „Minu Kolumbia”.
Carina tutvustab ennast projekti lõppedes järgmiselt:
Olen Carina Juhhova, olen 27 ja pä rit Tallinnast. Enne, kui kaks aastat tagasi maailmareisi alustasin, töötasin Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Kadrioru kunstimuuseumis haridustöö kuraatorina. Viis aastat olin sama muuseumi kunstiringi õpetaja ning pedagoog muuseumi Lossikoolis.
Olen lõpetanud Muusika- ja Teatriakadeemia magistratuuri kultuurikorralduse erialal ning uurinud kunstipedagoogikat ja selle korraldust Islandi, Taani, Jaapani ja Venemaa muuseumides.
Kui oma nimest ja tööst loobusin, et oma hingekutsele vastata ja nomaadiks hakata, ei tundnud ma ei Siirit ega teadnud ka Kolumbiast muud, kui et ta olemas on. Rändasin pöidlaküüdiga üle Euraasia mandri Vaikse ookeanini Jaapanis. Selle ületanud, alustasin teed Lõuna-Kaliforniast põhjasuunas, minnes karges Alaskas asuva P6hja-Jäämereni.
Selles ujunud, liikusin taas lõunapoole, läbisin Kanada läänest itta Atlandi ookeanini, Kesk-Ameerika Mehhikost Panamani, ületasin mootorpaatidega Kariibi mere ja jõudsin L6una-Ameerikasse (loe lisaks www.followcarina.blogspot.com).
Alma de Niño leidsin end tänu ühele Kolumbias vabatahtlikus teenistuses töötavale eestlasele, kes mulle Siirist rääkis ja tema koordinaadid andis. Nii 17. aprilli ööl saabusingi Mesitases asuva lastekodu õuele, kus Siiri töötas. Jäin Alma de Niño’sse pooleteiseks kuuks. Kunstiprojekt oli sel hetkel olemas vaid sõnades. Heale mõttele puhus Siiri elu sisse, kui olin lastekodust juba kaugel – rändamas Argentiina poole.
Ma ei tule ju kunagi tagasi, ikka edasi. Ja mis siis nüüd juhtus? Ekvaatori joonel kõndides, olin korraga väga kindel, et tahan Mesitasesse, tahan korra veel armsaks saanud lastega töötamise rõõmust osa saada.
Igal asjal on oma põhjus, usun. Olen juba ligi kuu Mesitases tagasi olnud: lastel on kunsti töötuba (koguni kaks!), on vahendid kunsti tegemiseks, on ind oma oskused proovile panna, oma tundeid maalides-joonistades-voolides väljendada.
Olen tänulik, et sain selle ime tunnistaja ja osaline olla ning kunstitunde juhendades oma erialast tööd teha. Sügav kummardus Siiri ja kõikide toetajate ees!
Kadri räägib sellest, kuidas tema kunstiprojektiga seotud sai:
Minu nimi on Kadri Green, olen 22aastane, pärit Viljandimaalt Kõpust ja täielikult Kolumbiasse armunud. Pärast gümnaasiumi lõpetamist otsustasin minna Kolumbiasse vabatahtlikuks. Töötasin ühes Bogota lasteaias ning Gorgona rahvuspargis.
Ja nii see kõik alguse sain. Tagasi Eestisse jõudes otsustasin õppida hispaania keelt ja kirjandust. Pärast elasin ühe aasta Hispaanias Zaragoza ülikoolis õppides ning nüüd olen tagasi Kolumbias.
Siiriga võtsin ühendust kui leidsin oma postkastist maili, et otsitakse annnetajaid Libikate projekti jaoks. Kirjutasin Siirile, et ehk ta vajavat abi ja nii see läkski.
Jõudsin Alma de Niñosse juuli alguses ja veetsin oma Kolumbia puhkuse kolm kõige lahedamat nädalat Mesitases koos Siiri, Carina ja kogu selle suure lastekambaga.
