Mida tead Sina Kolumbiast?
Kui küsida seda Sinult, siis mis oleks Sinu esimene vastus? Midagi ebamäärast? Narkoäri peariik? Siseriiklikud mässud? Endine Hispaania koloonia? Ladina-Ameerika? Andid?
Ega rohkem vist tavakodanik sellest maast ei teagi. Ega minagi rohkemat ei teadnud, kui ma 2008. aasta sügisel selle riigi nime kuulsin. Ei teadnud sedagi, et riigi pealinn on Bogotà ja selles elab 8 mln elanikku. Samuti ei teadnud ma, et Kolumbia naaberriigid on loodes Panama, idas Venetsueela, kagus Brasiilia ning edelas Peruu ja Equador. Kuna ema tahtis teada, kus paganama maailmaosas see riik asub, siis vaatasin googlemaps‘ist tema jaoks järgi Alljärgnev info on siis esialgu pandud kokku wiki abil. Kui õnneks läheb, siis ehk leiab täiendust ka Lonely Planet‘i üllitise najal.
Kolumbiast üldiselt
Kolumbia ametlik nimi on Kolumbia Vabariik. Naaberriigid said ülal juba mainitud. Lisaks uhuvad Kolumbia põhjakaldaid Atlandi ookeani ning läänekaldaid Vaikse ookeani veed. Kolumbia on suuruselt 26. riik maailmas ning 4. riik Ladina-Ameerikas (pärast Brasiiliat, Argentiinat ja Peruud), mille pindala olevat suurem kui 2 Prantsusmaad kokku panna Rahvaarvult (44.6 mln elanikku 2008. aasta seisuga) on Kolumbia 29. riik maailmas ning pärast Brasiiliat suuruselt 2. Ladina-Ameerikas. Mehhiko ja Hispaania järel on Kolumbia maailmas kolmandal kohal oma hispaania keelt kõneleva kogukonna poolest.
Kolumbia territoriaalajaloost
Sarnaselt kõigile teistele Põhja- ja Lõuna-Ameerika riikide ajaloole, elasid ka siin enne hispaanlaste kolonisatsiooni saabumist 1499. aastal kohalikud indiaanirahvad (Muisca, Quimbaya ja Tairona). Pärast hispaanlasi muutus see piirkond osaks Granaada asekuninga valitsusalaks. Iseseisvus saavutati 1819. aastal, kuid nooruke Suur Kolumbia (Gran Colombia) nime kandev riik kukkus peagi, 1830. aastal kokku ja liideti Equadori ning Venetsueelaga. Tänase Kolumbia piirid pandi paika Uus-Granaada Vabariigi raames, mis hõlmas ka Panamat. Enne vabariigi kuulutamist 1886. aastal, prooviti föderalismini (1858. aastal Granaada Födreatsioon, 1863. aastal Kolumbia Ühendriigid). Panama eraldus 1903. aastal.
Kolumbia Vabariigi ajaloost
Kolumbias on pikaajaliselt valitsemisvormina olnud vabariik, kus erinevates valitsustes on võim vaheldunud liberaalide ja konservatiivide erakondade vahel, mis loodi vastavalt 1848. ja 1849. aastal, olles sellega kõige vanemad erakonnad Ameerikate mandritel. Nende kahe vahelised pinged löödi aga iseäranis lõkkele 1899 – 1902 kestnud Tuhande Päeva Sõjas ja La Violencia raames, mis algas 1948. aastal. Alates 1960-ndatest on valitsusjõud, vasakpoolsed mässulised ja parempoolsed paramilitaarsed jõud olnud osalised kontinendi kõige pikemas sõjalises konfliktis.
Saades alguse kokaiinikaubandusest, eskaleerus konflikt dramaatiliselt 1990-ndatel. Kuivõrd mässuliselt puudus sõjaväeline ja ka rahva tugi, nende katsed valitsust kukutada ebaõnnestusid ning sellest tingitult on sõjategevus viimastel aastatel vaibunud. Paljud mässuliste rühmitused on laiali lagunenud valitsuse vastuolulise rahuprotsessi tulemusena ja guerilla-võitlejad on kaotanud võimu mitmetes piirkondades, kus nad olid saavutanud omavoli. Alates 2002. aastast on poole võrra langenud ka Kolumbia mõrvade näitaja, mis oli palju aastaid maailma kõrgeim.
Riigi nime lugu
Nimi “Kolumbia” tuleneb maadeavastaja Christopher Columbuse nimest. Esmalt hakati selle nimega nimetama kõiki Uue Maailmas loodud Hispaania ja Portugali koloonialalasid. Hiljem võttis selle nime endale 1819. aastal loodud nooruke riik. Pärast mõningaid föderatsioonikatseid nimi taastati 1886. aastal.
Mina ja Kolumbia
Kolumbia on riik, mis on täis vastuolusid. Ühe ülemaailmse teadusliku uurimuse kohaselt olla kolumblased maailma õnnelikumad inimesed. Ehk aitab sellele kaasa ka fakt, et Kolumbia on klimaatiliselt hea asukohaga riik, kus praktiliselt aasta läbi on ilm ühtlane, muutumatu ja valdavas osas päikesepaisteline ning soe.
Samas on paradoksaalne, et Kolumbia on ka riik, mille 45-miljonilises rahvaarvu juures on palju vaesust, sotsiaalseid probleeme, palju raha nõudvaid siseriiklikke konflikte, võitlus guerilla’dega (vasakäärmuslike partisanirühmitustega), sagedased inimröövid ning ülemaailmse kurikuulsuse saavutanud narkokaubandus.
Kõike seda kahtlemata Kolumbia on. Samas on selles riigis niivõrd palju muud, mida tegelikult ei teata ja mis ei suuda mind ükskõikseks jätta. Oma nelja kuuga olen ma hakanud seda riiki armastama. Ma armastan siinsete inimeste lihtsust ja rõõmsameelsust ning oskust võtta elu lihtsalt ja vabalt. Ma armastan viisi, kuidas nad omavahel ja Sinuga suhtlevad – mulle meeldib see, kuidas siinne hispaania keel on üles ehitatud ning kuidas inimesed oskavad komplimente teha.
Mulle meeldib selle riigi mitmekesisus. Kas teadsid, et Kolumbia on nende maailma riikide esirinnas, kus on kõige suurem arv taime- ja loomaliike? Ma armastan selle riigi loodust ja riiki läbivaid Andide mäeahelikke. Ma jumaldan selle riigi muusikat – olgu see siis reggaeton, bachata, ranchero, salsa, merengue või vallenato.
Riigi 32 departemangu on kõik väga erineva ilmega – nad on justkui USA osariigid – kõigil on oma „pealinn”, nende elanikel omad nimetused (näiteks Kolumbia pealinna elanikud on rolo’d, Antioquia departemangu ja selle pealinna Medellini elanikud paisa’d ning rannikupiirkondade elanikud costeña’d). Mulle meeldib siinsete puuviljade rohkus ning fakt, et toidud tehakse otse toorainest.
Kõik need asjad meeldivad mulle Kolumbia juures. Samas ei vaidle ma vastu, et siin on asju, mis mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi see, et mind vaadatakse kui rikast lääne inimest, mistõttu ei tea ma kunagi, miks minuga soovitakse suhelda – kas sellepärast, et ma olen tore või sellepärast, et nende arvates on mul raha.
Nagu ka ei meeldi mulle turvalisuse teema – kohati võimendavad kohalikud ise guerilla’de (partisanide) ja secuestrado’de (inimröövijate) tegevust üle. Samas aga ei saa Sa end kuskil turvaliselt tunda, kartuses, et Sult võidakse midagi ära varastada, vms. Kuigi ma tunnistan, et mõlemast neist kahest kujutlusest tuleb kiiresti üle saada, muidu ei saa Sa nautida siinolekut.
Alguses ei meeldinud mulle see, et aeg kui selline ei oma siin mingit tähendust – kokkulepitud kohtumised leiavad aset paari päeva, nädala võib-olla kuu pärast. Samas on minu jaoks siinolek hea õppetund sellest, et tuleb õppida hindama aega ja seda, kuidas Sa seda kasutad. Eestis ja ma usun, et ka ülejäänud Euroopas, on inimesed aja orjad. Siin nad seda ei ole.
Mulle ei meeldi selles riigis see, et kui Sa oled vaesest perest pärit, siis suure tõenäosusega jääd Sa isegi vaesustsüklisse ning väga vähestel on võimalik sellest välja murda. Mulle ei meeldi siinsete inimeste kohatine rumalus või uskumine asjadesse, mis on kas võimatud või rumalad.
Toon DMG näite – ühe püramiidiskeemi, mille kohaselt Sulle antakse 3 korda nii palju raha tagasi, kui Sa DMG-le maksad. Alguses see toimis, kuid nüüd on inimesed müünud oma kodud, riik on DMG tegevuse lõpetanud ning mitmetes piirkondades elavad inimsed on oma rahast ilma.
Raha on siinsetele inimestele jumala eest, kuigi enamus neist on katoliiklased. Inimesed siin on ka võrdlemisi ebausklikud ning usuvad näiteks bruja’desse (nõidadesse) ning vaimudesse.
Kui peatuda ilmal, siis on kolumblastel selle kohta ütelus, et kunagi terve aasta jooksul ei ole ilm nii muutlik kui see võib olla ühe päeva jooksul. Ja hämmastav on ka see, et kõigest 15 minuti bussisõidu kaugusel võib kliima olla hoopis teistsugune. Mida kõrgemal mägedes mingi koht asub, seda külmem selle keskmine temperatuur on.
Näiteks Kolumbia pealinn on tuntud oma jaheduse tõttu, kuna asub kuskil 2600 meetri kõrgusel merepinnast. Keskmine temperatuur meie sealoleku ajal (veebruaris) oli 10-15 kraadi ning öösel näiteks magasin mina küttekehade majas puudumise tõttu 7 teki all.
Sellest 60km lõunas asuv Mesitas del Colegio väikelinn asub aga kuskil 1500km kõrgusel merepinnast ning keskmine temperatuur siin on kuskil 20-25 kraadi, mis võrdub Eesti suvega, ainult selle vahega, et neil on selline temperatuur aasta läbi.
Samas aga ei või Sa kunagi teada, millal päikesepaiste asendub pooleks kuni 2-3ks tunniks tugeva vihmasajuga, mis üldist temperatuuri maha jahutab ning Euroopa vabatahtlikele kerge õnnistuse eest on.
Elu Kolumbia väikelinnas
Mesitas del Colegio väikelinn on lihtsalt jumalik koht mägede keskel. Siin elamine ja töötamine on andnud mulle võimaluse õppida tundma erinevaid kolumbia kultuuri, rahva ning keele omapärasid. Lisaks lastekodus tehtavale vabatahtlikule tööle, on mul palutud ka mõningatel külalastele õpetada inglise keelt. See annab võimaluse õppida tundma ka kohalikku kogukonnaelu.
Siinolek on mulle õpetanud niivõrd palju asju, mida ma ei teadnud enne siiatulekut. Kas Sina teadsid, et lisaks palju teatud narkokaubandusele, on Kolumbia tegelikult ka kirjaniku Gabriela Garcia Marquezi sünnimaa, siin on rikkalik loodus, toit, muusika ja väga ägedad inimesed? Minagi ei teadnud seda ennem – kuid just seda ja palju muud on mulle õpetanud võimalus olla siin Euroopa Vabatahtliku Teenistuse vahendusel.
