Projekti eesmärgiks on tõsta Valgamaa noortekeskustes käivate ja koolides õppivate 12-26-aastaste noorte teadlikkust vabatahtliku tegevuse võimalustest, näidata neile kohalikke edunäiteid ning innustada neid näitama üles omaalgatust oma kodukohas.

Selleks viiakse vähemalt 15-s kohas (koolid ja noortekeskused) üle Valgamaa läbi noorte vabatahtlikkuse ja omaalgatuse infopäevad “Maailm on mu tagaõu!”, mis kestvad 3 tundi.

Selle jooksul räägivad kaks vabatahtlikku projekti meeskonnast oma lugu: üks vabatahtliku tegevuse ja teine noorte omaalgatusega seotud. Seejärel viiakse mitteformaalse õppe meetoditel läbi ajurünnak teemadel, mida noored tahaksid oma kodukohas ette võtta ning otsitakse ühiselt võimalusi nende realiseerimiseks.

Infopäeva lõpetab Valgamaa noorte vabatahtlike kogemuste illustreerivatest piltidest koosneva näituse avamine, mis jääb igasse kohta kaheks nädalaks ülesse.

Projekti tegevustega loodetakse jõuda umbes 450 Valgamaa nooreni ja kaasata kohalikul tasandil kuni 20 noorsootöötajat.

Bogota, Kolumbia

KUNSTIRINGIST KULTUURIRINGIKS

Carina Juhhova

Istusin kunstitoas väikese puust laua taga ja meisterdasin näidiseid. Enam ma ei olnud köögiabiline, olin kunstiringi õpetaja ja see meeldis mulle. Toa seinu kaunistasid kunstitööd, riiulitel ootasid oma tundi värvipurgid, pliiatsid, süsi, plastiliin, pintslid, paber, savi, jpm.

Jahh, tänu Siirile tema paljudele abilistele oli meil oma väike ruum, mille õdus loominguline õhkkond kutsus suuremaid ja väiksemaid poisse ikka ja jälle kunstitoa uksest sisse piiluma. “Kas sa laenad mulle seda raamatut? Tahan joonistada!” Neid sõnu kuulsin ikka ja jälle ning nende kõla tegi kõrvale pai, sest kõikidest võimalikest ja võimatutest soovidest, mis lapse südames, oli selle soovi täitmine ometi võimalik.

“Tahan saada moekunstnikuks, kuidas joonistada inimest?” küsis Milton, “Tahan saada arhitektiks, kas ma tohin joonistada oma unistuste maja,” küsis Kevin. Loomulikult tohtis! Neid soove oli eriti tore täita ja tulemus oli ootamist väärt.

Kui Anderson Sierra plastiliinist maailmakaart valmis sai ja toa seinal väärika koha leidis, ütles Brandon, et temagi tahaks midagi plastiliinist teha. Hakkasime koos voolima. Brandon tegi kollase elevandi, mina reljeefse näo – itaaliapärase maskarooni. Varsti muutus ka Brandoni elevant maskarooniks ovaalsel plastiliinist alusel ning just sellest elevandist võin öelda, sai alguse üks tore kolmepäevane töötuba, teemaks MASKAROON. Läbi nende tööde muutus kunstiruum veelgi elavamaks, kuid plastiliin oli otsas.

Järgmisel hommikul panin kotti kääre ja paberit, joonlaudu ja pliiatseid ning peale pooletunnist jalutuskäiku olin tüdrukute majas, kunstitunni teemaks RAAMAT. Kui igal ühel sobiv formaat valitud ja lehed lõigatud, köitsime raamatu sisu vihikuks ning asusime kaant kujundama, abiks lõngad, PVA liim ja akrüülvärvid. Iga raamat tuli isemoodi, lapse moodi. Juliana pühendas raamatu emale, mõni joonistas sisse südameid ja armastussõnu poissõbrale. Jälle tundsin kahetsust, et mu fotoaparaat katki oli – kõik tööd tulid ilusad. Ka see töötuba kestis kolm päeva, et kõik soovijad selles osaleda saaksid. Loomulikult tegime raamatuid ka poiste pool.

“Palun töötuba suurtele poistele,” ütles ühel päeval Josue, vanema grupi pedagoog. Lõikasin värvipaberid kandiliseks, tegin näidise ja alustasime voltimist, teemaks ORIGAMI KUUB. Ülesanne ei olnud lihtsate killast, kuub koosnes kaheteistkümnest osast ja osade kokkusobitamine oli ka osavamatele paras pähkel. Ometi said kõik sellega pikema pusimise peale hakkama ja paljud tahtsid teha veel teistki kuubi. Tüdrukute pool kaunistasime kuubidega söögisaali, poiste pool kunstitoa. Kui materjal otsas, tuli appi leidlik meeli: kõige erilisemad kuubid olid need, mis tehtud käsitsi värvitud paberist.

Kui juuli lõpus Siiri ja Kadriga hüvasti jätsin, arvasin et jään Mesitasesse nädalaks. Ometi lükkus mu lahkumise kuupäev arvatud augusti alguse asemel kuu keskpaika, põhjuseks kunstitoa jaoks tellitud laud ja toolid, mis ei saanud ega saanud valmis. Käed rüpes ootamiseks polnud mahti, lapsed ja kunst inspireerisid tegutsema ja ausalt öeldes oli isegi kurb, kui ühel järjekordsel hommikul puusepale rutiinselt helistades, sain positiivse vastuse, et võib asjadele järgi tulla.

Kui töötuba nüüd ka ilusa mööbli sai, oli aeg minna. Brasiilia konsulaadi poolt antud aeg riiki sisenemiseks lähenes, sinnani oli aga kaarti vaadates maad mööda ilmatu pikk tee. “Tervita Siirit!” ütlesid lapsed, arvates et minagi lähen koju. “Meili teel tervitan”, lubasin neile. “Kas sa tuled tagasi?”küsisid teised. “Ükskord ma juba läksin, arvates, et tee viib muudkui edasi, ja näe, olen jälle siin!” andsin neile lootust, meenutades, et kunagi lugesin ühest raamatust, et kui mõni asi üks kord juhtub, siis teist korda ei pruugi olla, kui aga kaks korda juhtub, siis tuleb ka kolmas kord.

KOLMAS KORD jõudsin Mesitasesse 31. detsembril ja võtsin uue 2010 aasta vastu tantsides oma väikeste sõpradega avaras söögisaalis. Arvasin, et jään mõneks päevaks ja jäin terveks kuuks. Minu elukohaks ja seega ka põhi töökohaks sai Villa Ruthi tüdrukute maja.

Reisilt olin kaasa toonud münte erinevatest maadest, millest sai meie esimene uurimis- ja meisterdamisobjekt. Tegime väikese vihiku, mille iga laps sai oma äranägemise järgi kujundada. Paljud otsustasid münti kopeerides selle alla kirjutada ka raha hispaaniakeelse nime ja riigi, kust ta pärineb. Hiljem tunnistas 11-aastane Estrella, et ta olevat arvanud, et terves maailmas on rahatähed ühesugused.

Esimestel päevadel, kui ma ei olnud veel poiste poolt kunstitarbeid alla tuua jõudnud, tegin tüdrukutele ka ühe hiina keele tunni, kus õppisime tundma erinevaid märke, nende tähendusi ja päritolu.

Kunstitunnid olid Villa Ruthi päevaplaanis kaks korda nädalas ja siis kui mõni tund ära jäi, sai seda samuti käelise tegevusega asendada. Ülemus Fani lubas lahkelt materjalideks vajalikud vahendid leida. Voolisime savist nõusid, kaunistasime papptaldrikuid hiinapäraste motiividega, õppisime tundma jaapani märke ja maalisime must-valgeid pilte inspireeritud Tsurumi Masao luuletusest “Vihma laul. Tundide sissejuhatuseks jutustasin legende, rääkisin asjade ajaloost ja päritolust, diskuteerisin neidudega ühe või teise fakti põhjuste-tagajärgede üle. Valminud töödest koostasime näituse, põhjalike näitusetekstide ja suure Cindy Salcedo maalitud maailmakaardiga.

Näituse nimi oli “Reis Hiina” ning selle eesmärk oli omamoodi avatud raamatu kombel meenutada tundides õpitut, anda uusi teadmisi, näituse tegemise kaudu arendada neidude omavahelist koostööd, olla Villa Ruthi asukatele ja külastajatele silmarõõmuks ja meelelahutuseks. Pärast näituse valmimist läbisid tüdrukud avaliku esinemise ja giidi kursuse ning kolmandik neist sooritas ka suulise giidieksami.

Kui Villa Ruthi külastas Alma de Niöo ülemus don Edgar, jutustasid kümneaastane Dayana ja neljateistaastane Milena üksteise võidu talle hiina leiutstest, keelest ja märkidest, religioonist, portselani ajaloost ja budismi sümbolitest. Nii don Edgar, mina kui ka tüdrukud olid selle esinemise üle väga uhked.

Televiisoritoast sai Jaapani tuba. Noor kunstnik, kuueteist aastane Johana Rodriguez, kujundas selle tarvis jaapani stiilis akna: 112 heledates toonides paberruutu Tsurumi Masao jaapanikeelse luuletusega “Vihma laul”, ruute raamistamas kotrastne must. Vastasseina said kaunistama poeedi teosest inspireeritud maalid.

Kui seegi töö tehtud, oli jälle aeg minna. Kaks kuud, mis mulle riiki sisenedes anti, olid veebruaris läbi saamas. Jätsin nii poiste kui tüdrukutega hüvasti, andsin kõikidele näitusel osalejatele diplomid ja premeerisin maiustustega kõiki lapsi.

“Kuhu sa lähed?” küsisid lapsed.

“Lähen oma maailmareisi jätkama,” vastasin

“Kas sa tuled tagasi?”

“Mesitas on mu kodu,” ütlesin, “kui Kolumbiasse satun, siis tulen kindlasti Mesitasesse!” lubasin.

“Tervita Siirit!” ütlesid kõik.

“Meili teel tervitan,” lubasin, “Eestisse ma veel ei lähe.”

“Suur aitäh!” ütlesid kõik mulle, sulle ja kõigile, kes sellele suurele kunstipeole kaasa aitasid.

Lisaks neile kes otseselt või kaudselt Alma de Nino kunsti-, või õigemini nüüd juba kultuuriringide projekti toetasid, tänaksin omalt poolt EKM Kadrioru kunstimuuseumi ettevalmistuse eest, mis Lossikooli kunstiõpetaja amet mulle andis, samuti Lossikooli haridusprogrammi “Portselan-valge kuld”, mille mänge ja käelist tegevust ma mitmes hiina-teemalises tunnis kasutasin.

Tänan oma hiina keele õpetajat Zhoya Wud ja jaapani keele õpetajat Hiroyuki Sonobet ning oma avaliku esinemise pedagoogi Michiko Yazawat ja Jaapani Fondi instituuti Kansais. Tänan Costa Ricas Guaitilis elavaid chorotega indiaanlasi,kellelt õppisin savikunsti ja Maria Teresa Lopezt ja Bettina von Arnim de Sotot, Maria Montessori haridusteooria edendajaid Kolumbias, inspireeriva koolituse, hea nõu ja kirjanduse eest.

Kuigi külm ilm oli kohale meelitanud üksnes käputäie kuulajaid, said kohalolnud kuulda Siiri lugusid, näha Kolumbia pilte, katsuda Kolumbia raha ning oma silmaga kaeda kunstiprojekti raames tehtud Kolumbia laste pilte.

Alma de Niño laste kunstinäituse värviküllased pildid on Nurme bistroos üleval alates 3. jaanuarist kuni veebruari alguseni 2010. aasta.

Tule ja ammuta Sinagi endasse killukest päikest ning rõõmu!

Peamiselt keskendusid need lood kahe vabatahtliku, Ugandas olnud Kadri Milleri ning Kolumbias olnud Siiri Liiva kogemustele ja jutustustele – mis olid kummagi vabatahtliku peamised väljakutsed, kuidas nad need ületasid ning mida nad õppisid oma äraoleku ajal. Reporteritöö ajalehelugu pealkirjaga “Töö vabatahtlikuna nõuab eneseületust” on kõigile huvilistele kättesaadav siin ning pisikest videokatket Alma de Niño kunstiprojektist saad vaadata artikli lehekülge alla kerides.

Lisaks on Siiri vabatahtlikku tööd pärast tema Eestisse naasmist kajastatud 2009. aasta sügisel veel 18. septembri Õpetajate Lehes lk 18 artikliga “Kolumbia: minu elu parimaid otsuseid” ning 15. oktoobri LõunaLehe lk 8-9 olevas artiklis “Valgamaalane vabatahtlikuna Kolumbiat avastamas”.

Head lugemist ja vaatamist!

Samal päeval, kui kunstinäitus sai kooli kodustesse koridoridesse pesunööridele koos lõksudega ülesse pandud, rääkis Siiri ka praktiliselt kõigile põhikooli klassidele ühe 45-minutilise koolitunni ajal oma vabatahtlikust teenistusest ning kunstiprojektist. Seda tegi ta oma kahe Kolumbia tegemisi kajastanud blogi põhjal.

Siiri käigust Palupera Põhikooli ja kunstinäitusest kirjutas 6. novembri Otepää Teatajas väikese artikli kooli 8. klassi õpilane Hanna-Liisa Tamm. Lugu ise oli järgmine.

***

“Vabatahtlikud muudavad maailma”

Palupera koolis käis külas Kolumbias Euroopa vabatahtlikuna töötanud Siiri Liiva. Ta rääkis meile oma elust ja tööst Kolumbias, kuhu ta läks jaanuaris 2009. Vabatahtlikuna töötas ta Alma de Niño lastekodus Mesitas del Colegio nimelises väikelinnas. Lastekodus elas sadakond last, kes enamus olid hüljatud, väärkoheldud või olid elanud väga rasketes oludes. Sealne elu ja inimeste olukord on hoopis erinev meie elust. Siiri jutustas, kuidas alguses tekitasid temas kultuurišoki valitsev korralagedus, viletsus, palavus, kära, ringi lendavad kärbsed ja sagivad koduloomad.

Pikapeale harjus ta ära sealse eluga ja kõik sujus rahulikult. Vabatahtlike eesmärgiks oli seal teha kunstinurgake. Siiri Liiva palus oma blogis http://liblikaid.wordpress.com ka eestimaalasi abiks. Tänu tihedale tööle ja lõbusale meeleolule ning abistajatele õnnestuski heategevuskampaania “Liblikaid Alma de Niño lastelt”.

Lahkuda Kolumbiast oli Siiril raske, kuid igatsus koduseid näha oli samuti suur. Tore on teada, et kunstituba seal kaugel maal, Lõuna-Ameerikas kasutavad lapsed igal vabal hetkel.

Meie kooli seintel ripuvad aga Siiri Liiva kaasa toodud Kolumbia laste kunstitööd. Need tööd on ilusad ja tegijatelt palju vaeva nõudnud. Aitäh Siirile, kes rääkis meile vabatahtlike elust Kolumbias! Nii sai mõnigi meist aru, et elu Eestimaal on suurepärane!

Tänu Siiri Liivale saime esimest korda aimu, mida tähendab olla vabatahtlik abistaja. Aitäh Kolumbia lastele, kes oma elu paberile maalisid ja neist kaugele Eestimaale saatsid tükikese oma elust!

Hanna-Liisa Tamm, Palupera Põhikooli 8. klass

Aeg: kell 10h00 – 17h00

Juhendajad: Carina ja Kadri

Teema: mitmesugust

Materjalid: joonistuspaber, plastiliin, harilikud pliiatsid (B, HB), värvipliiatsid, akvarellid, akrüülvärvid, veetopsid, lauakatted, viltpliiatsid, liim, kustukummid, teritajad, markerid, käärid, pintslid

Osalejad: 27 (Carlos, Ivan Javier, Milton, Chuy, Jhon Gerardo, Alex, Javier, Joseph, Jeferson, Andres Felipe, Fabian, Jaimé, Camilo, Anderson S, Henzzerth, Anderson J, Luis Hernex, Jose Luis, Dilan, Nicolas M, Hector B, Sebastian, Brayan B, Nicolas R, Juan Sebastian, Kevin, Yesith)

Aeg: kell 15h00 – 19h30

Juhendaja: Siiri

Teema: plastiliinist talud ja koduloomad / proovitööd: puuviljad

Materjalid: joonistuspaber, plastiliin, harilikud pliiatsid (B, HB)

Osalejad: 20 (Leidy L, Valentina, Felipe, Diana, Sandra, kasvataja Ruth, Ximena, kasvataja Tatiana, Vanesa, Valeria, Jeimy L, Alejandra S, Yolima, Jeimy T, Catalina G, Tanja, Esmeralda, Jessika, Viviana, Mariluz)