Alma de Niño lastekodu loodi 2000. aastal ja tähendab tõlkes lapse hinge. Suunatud on see lastele (nii poisid kui tüdrukud) vanuses 7-18, kes on kohaliku lastekaitse asutuse Bienestar Familial hoole alla antud. Bienestar Familial on riigi sotsiaalministeeriumi allasutus. Alma de Niño sarnaseid mittetulunduslikke organisatsioone on üle Kolumbia – on neid, mis toimivad paremini, mis halvemini.
Viimase aastaga on Alma de Niño lastekodu teinud läbi hüppelise arengu ja praegusel hetkel on Kolumbia pealinnas Bogotà’s avamisel 5. lastekodu ellu astuvatele tüdrukutele.
Kõige vanemad Alma de Niño lastekodu majad asuvad Mesitas del Colegio nimelises väikeses mägilinnas, kus elab kuni 20 000 elanikku. Tegemist on rahuliku meie mõistes väikelinnaga, nende mõistes külaga, mis asub kuskil 66km ja 2-3tunni kaugusel pealinnast
Siinses poistele suunatud asutuses (mis kannab ametlikku nime Taller Juvenil ja mida mitteametlikult kutsutakse Finca’ks) on koos kuskil 60-65 poissi vanuses 9-17 aastat. Tüdrukutele suunatud majas (mida kutsutakse Villa Ruth’iks) elab koos kuskil 45 tüdrukut vanuses 7-17.
Esmamulje, mis mina Proyecto Alma de Niño (edaspidi P.A.N) lastekodust sain, oli totaalne kaos. 24. veebruaril, kui me saabusime Mesitasesse tervitas poistemaja La Finca meid just selliselt.
Poisid jooksid minu jaoks täiesti kaootiliselt ringi, ma ei saanud aru siinsete profe’de (kasvatajate) ülesandest, kuivõrd nad ei viinud läbi mingit organiseeritud tegevust poiste jaoks.
Võrdlemisi suures ja avaras aias jooksid koos 3-4 koeraga vabalt ringi kitsed ja pardid. La Finca söögisaal oli koht, mis tekitas minus esimese korraliku kultuurišoki – söövad lapsed, ringi lendavad kärbsed, kuskil keset põrandat lamasklevad koerad, toidujäätmed laudadel ning toolidel ja põrandal ning toit.
Saabumise päeval oli meil ka arvatavasti kõige hullem toit, mida Sa võid Kolumbias saada – lehma siseelundite supp, mis mitte oskuslikult tehtnud on tõsiselt jube asi.
Ja tänasel hetkel, kuid hiljem, on mul hea meel, et ma olen oma esmamuljest üle saanud ning suutnud hakata siinset elu teisest nurgast nägema. Olukord, mis esmalt tundub kaosena ja distsipliini puudumisena, on minu silmis omandanud mitteformaalne õppe nime, mida nad ise kunagi arvatavasti sellena ei identifitseeriks.
Siin lastakse lastel õppida läbi tegemise ning see ei ole maailma lõpp, kui see, kuidas nad teevad, ei ole ideaalne. Oluline on see, et nad teevad ja et nad arenevad läbi selle.
Lastele on väga selged piirid seatud selles suhtes, mida nad võivad teha, mida mitte. Nad vastutavad ise oma pesu pesemise, isikliku hügieeni, riiete eest. Näiteks iga päev on mõni profe’dest koos oma rühma poistega vastutav köögis abis olemise ning comedor’i (söögisaali) koristamise eest.
Nad aitavad kaasa kõigis La Finca’t puudutavest töödes – olgu see siis põrandate pesu, koristamine, värvimine, parandustööd, köögis abiks olemine, vms. Kõige hämmastav selle juures on see, et praktiliselt mitte kordagi ei ole ma kuulnud seda, et keegi ei teeks seda, mida tal on palutud teha.
Kui nad teevad pahandust, siis saavad nad karistada – seda läbi teatud õiguste ära võtmise kaudu. Ja mingi ime läbi on minu jaoks esmalt totaalse kaosena tundunud olukord muutunud organiseerunud kaoseks.
Samas tajun ma iga päevaga, mis ma siin töötan, kuivõrd vajalikud sellised kolmanda sektori lastekodud või asutused on nendele lastele, kes siin on.
Enamus lastest, kes siin on, tulevad väga ränga taustaga perekondadest, kus neid on väärkoheldud, seksuaalselt ahistatud või lihtsalt jumala hoolde jäetud, perekondadest, kellel on raskusi sotsiaalse toimetulekuga, kus ollakse vägivaldsed ning sageli ka kriminaalselt karistatud.
Ja kui Sa neid lapsi esimesel korral näed, siis tunduvad nad täiesti tavalised, rõõmsameelsed ja ulakad lapsed, kellel on oma mured ja rõõmud. Kui Sa aga töötad siin ja õpid lähemalt tundma iga lapse lugu, siis ei ole seal tegelikult midagi rõõmustavat.
Aga see, kuidas see koht lokkab naerust, rõõmsameelsusest ning lastest, kes kõik on nii ääretult armsad ja muutuvad iga päevaga, mis Sa neid tundma õpid, järjest südamelähedasemaks, see kõik paneb Sind tundma, et Sa tahaks olla rohkem, olla parem ja anda endast enam.
Üldiselt soovitakse kõigile neile lastele anda võimalus minna tagasi oma perekonna juurde, kui see on jalad alla saanud. Sageli võib kohata poisse, kes on aastaid P.A.N-i hoole all olnud, korduvalt oma pere juurde tagasi läinud, kuid lõpuks ise kirjutanud avalduse Bienestar’ile, et nad iseenda rahu huvides ei soovi seda enam.
Lisaks sellele on ainult kuskil pooltel poistel võimalus saada koduste või lähedaste perekonnaliikmete külastusi, telefonikõnesid või mõneks ajaks nende juurde minna. Needki on võimalikud ainult Bienestar’i loal. On perekondi, kes seda võimalust ka kunagi ei kasuta.
Lisaks sellele on kõigil lastel olemas oma isiklik kaitsja (defensor(a) ning mingil hulgal ka nn kasuperekonnad (siin kutsutakse neid familia amiga’deks), kes neid teatud juhtudel külastavad või nendega koos tegevusi läbi viivad.
Milline on laste igapäevarutiin?
Alma de Niño lastekodu päev Mesitases algab vara. Tüdrukud äratatakse kell 4 ja poisid alates kella 5st hommikul. Pärast kiiret dušši all käimist hakkavad lapsed oma kodu koristama – pühkima ja pesema põrandaid, voodeid tegema ja aeda koristama.
Kuskil kella poole 8 või 8 ajal on tavaliselt hommikusöögi aeg. Pärast seda hakatakse tööpäeviti tegema koolitöid või osaletakse inglise keele tunnis. Kuskil kell 10, poole 11 ajal on merienda (lõunaoote) aeg. Seejärel hakkavad need tüdrukud ja poisid end kooliks valmis seadma, kes peavad lõuna ajaks kooli minema.
Kella poole 1 – 1 ajal on lõunasöök. Seejärel lähevad nooremad lapsed ära kooli ning vanematel on erinevad tegevused ette nähtud – kas jalgpalli mängimine, ujumine, osalemine muusika, pagari, cafetero’de (kohvikasvatajate) või teistes töötubades.
Kuna poistemaja ala on võrdlemisi suur, hakati paar kuud tagasi selle ühes osas koos lastega istutama kohvitaimi, et kohvi kasvatama hakata. Samuti pandi siia hiljuti ülesse orgaaniline jäätmekäitlussüsteem, mille loomisele said ka poisid kaasa aidata.
Organisatsiooni igapäevaelu ilmestavad üldjuhul reedestel päevadel ka selle ühe peamise rahastaja, itaalia organisatsiooni Amici del Bambini külaskäigud, mille raames siin alati organiseeritud tegevusi läbi viiakse.
Peaasjalikult on need suunatud nendele lastele, kelle legaalne seisund on „hüljatud” (st ei tea ega oma sidet oma perekonnaga). Nende tegevuste eesmärgiks on ennekõike viia läbi teatud karjääriõpet, panemaks lapsi mõtlema oma tuleviku ja võimaliku ameti peale.
Kõik lapsed, nii poisid kui tüdrukud, käivad siin ka kohalikes koolides, kuskil 4-5 tundi päevas. Käiakse vahetustega – esimesed alustavad kella 7-12 vahetusega ning viimased lõpetavad 18-22 toimuva vahetusega.
Millised on siinsete laste rõõmud ja mured?
Minu jaoks on Alma de Niño lastekodu rõõmurikas paik. Enne siiatulekut eeldasin, et lastekodu on rusuv, kurb ja masendav koht. See koht on mu arvamust muutnud.
Mulle tundub, et kohati on need lapsed õnnelikumad nendest, kes oma perekonnas ülesse kasvavad – nende ümber on palju inimesi, kes neid armastavad ja välisvabatahtlikud toovad palju vaheldust nende igapäevaellu ja avardavad silmaringi, panevad mõtlema suuremalt kui muidu.
Muidugi ei tähenda see, et siin üldse muresid ei oleks. Esimene asi, mis vabatahtlikkule siia tulles silma jääb, on laste riiete ja jalanõude olukord, mis on kehvas seisus. Organisatsiooni poolt saavad nad küll kuskil 2-3 paari riideid ja kooliriided. Lastekodu poolt antud materjale ja riideid nimetatakse kokkuvõtvalt dotatsiooniks.
Samas ei pruugi ka alati nende riiete olukord olla kiita. On lapsi, kellel oma riided täiesti puuduvad. On lapsi, nii poisse kui tüdrukuid, kes mõnel päeval kooliminekuks valmis olles jäävad teistest maha ja ei lähe kooli. Kui küsid nende käest, siis saad pahura vastuse, et tal puuduvad jalanõud, millega kooli minna. Seda tuleb päris tihti ette.
Mõnikord jääb neil kooli minemata ka sellepärast, et neil pole vihikuid ega pliiatseid. Ka neid annab neile lastekodu nende saabumisel, kuid lastele tüüpiliselt on nad need ka ära kaotanud või on mõni kaaslane need lihtsalt endale võtnud. See oli ka üks peamine väljakutse, millega ma seisin silmitsi inglise keele tunde andes – lastel puudusid vihikud ja pliiatsid, kuhu tunnimaterjali kirja panna.
Iga päev toob siin uusi uudiseid ja seiklusi – kes lastest jälle põgeneda üritas või põgeneski, kes juurde on tulnud, kes millistes tegevustes osalenud, kellel paha tuju, kes halvasti käitunud, kes saavad kiita oma heade tunnistuste eest, kes käinud Bogotà’s oma kaitsjaga kohtumas, kes otsib familia amiga’t, kes käib usinalt muusikaringis, kes kurdab karistuse üle, mis ta põgenemiskatse tõttu saanud on ning kes küsib abi inglise keele kodutöö tegemisel.
Vabatahtlikuna õpib siin tohutult ja iga päev – nii teistelt töötajatelt kui ka lastelt endilt. Kerge on sisse elada ja ühel päeval väga raske siit lahkuda. Minu silmis on kõik siinolijad head lapsed, kes väärivad ainult parimat.
