EVS lennutab kas või kuule!
Päris kuule (veel!) EVS-iga minna ei saa. Küll aga saab sellega minna teisele poole maakera nagu näiteks Kolumbiasse, kus mina praegu neli kuud olnud olen. Mis peitub selle müstilise kolmetähelise lühendi EVS taga? Ei midagi muud kui sõnad Euroopa Vabatahtlik Teenistus. „Mh?” küsid jätkuvalt arusaamatult? Kas tegemist on sõjaväeteenistusega?
Mis on EVS?
Ei, ei – EVS on mõeldud kõigile vähegi seiklusvalmitele ning julgetele Euroopa Liidu noortele vanuses 18-30, kes on valmis esitama väljakutse nii isendale kui ümbritsevale maailmale. Mõeldud on noortele, kel ei ole midagi selle vastu, et veeta 2 kuud kuni aasta mõnes võõrriigis, õppida selle keelt ja kultuuri tundma ning tehes samal ajal vabatahtlikku tööd kas mõnes lasteaias, noortekeskuses, lastekodus, loomaaias, looduskaitsealal, ülikooli, vms asutuse juures.
Mis kulud ta katab?
„Kõlab toredalt, aga kust ma raha selle jaoks peaks võtma?” küsid Sa kahtlustavalt. Kõige ägedam asi selle programmi juures on, et see kõik on Sulle praktiliselt tasuta! Programm katab projekti ettevalmistuskulud, reisikulud sihtriiki ja tagasi, kohalikud toidu-, eluaseme-ja transpordikulud, keeleõppe-, väikese ühiskondliku projekti läbiviimise kulud ning koju tagasi tulles oma kogemuse jagamiseks vajaminevad kulud.
Minu esimene kuu Kolumbias
Mina saabusin Kolumbiasse 31. jaanuaril k.a. Minu esimene üle-atlandiline lend kestis kokku 23 tundi. Minu vabatahtlik teenistus kestab pool aastat kuni juulikuu lõpuni. Minu saatev organisatsioon on MTÜ Continuous Action ja kohapeal koordineerib minu vabatahtlikku projekti ICYE Colombia.
Esimesed kolm nädalat veetsin koos oma kaasvabatahtlikega Kolumbia pealinnas Bogotás hispaania keelt õppides (ei teandud sõnagi enne siiatulekut!), kolumbia kasuperekonnas elades ning erinevatest kultuuri tutvustavatest ettevõtmistest osa võtmisest. Kõige huvitavamaks kogemuseks oli tutvuda Kolumbias juba 7 aastat elanud ja kolumblasega abielus oleva eestlanna Eve Hurtadoga.
Minu vabatahtlik töö Alma de Niño lastekodus
24. veebruaril toodi meid koos kaasvabatahtliku rootslase Filipiga Mesitas del Colegio nimelisse väikelinna, mis asub kuskil 60km kaugusel vabariigi pealinnast ning kus elab kuni 20 000 elanikku.
Siin asuvad ka Alma de Niño lastekodu kaks maja – La Finca poistele (kus on umbes 65 poissi) ja Villa Ruth tüdrukutele (kus on umbes 46 tüdrukut). See ongi koht, kus mina oma vabatahtlikku tööd teen ja mis esmapilgul jahmatas mind mitmete vastuoludega, andes mulle aimu sellest, mida head ja harjumatut on meie jaoks Kolumbia kultuuris ja riigis.
Mis on mu tööülesanded? Kaks kõige olulisemat asja, mis ma olen Kolumbia kohta siinolles õppinud, on, et kõik võtab aega ja alati, alati peab olema valmis ootamatusteks – kunagi ei või teada, mida homne toob. Seetõttu võttis mul hea tükk aega, et saada endale konkreetsed tööülesanded.
Kõige kummalisem selle juures on aga, et see organiseerituse puudumine on õpetanud ja andnud mulle rohkem kui konkreetse tegevuskava olemasolu. See õpetab vooluga kaasa minema, seda usaldama ning samal ajal ise initsiatiivi võtma.
Esimese kolme kuu jooksul olen aidanud korrastada asutuse paberimajandust, tutvunud lähemalt asutuse sotsiaaltöötaja ja psühholoogi tööga, värvinud ja kaunistanud erinevaid ruume, teinud seinakalendri La Finca jaoks, alustanud inglise keele tundidega nii täiskasvanute kui laste jaoks ning aitan lapsi nende inglise keele kodutöödega ning tutvustan Eestit.
Olulisem osa tööst, mis jääb väljaspoole nn kohustuslikku, on lihtsalt siinsete laste jaoks olemas olemine – võtta 6 kuud oma ajast, jagamaks nende häid ja halvemaid hetki, kuulata neid, anda nõu, kallistada neid, kui nad tulevad kas koolist või on kurvad, naerda nendega ning avastada lastekodu kaugemaid soppe ja kõike, mis neis varjul on. Need on vabatahtlikuks olemise kõige hinnalisemad hetked, mida ma võtan kogu oma järgnevaks eluks endaga kaasa.
Unistus kunstinurga loomisest
Oma projekti allesjäänud 2 kuu jooksul soovin luua midagi, mis jääks mind siinsetele lastele meenutama ka siis, kui ma läinud olen. Selleks soovin luua kunstinurga koos vajaminevate materjalide ning õppevahenditega, mis aitaks neil praktiseerida erinevaid kunstistiile.
Oma EVS-projekti lõpus soovin tuua osad nende laste joonistustest Eestisse ning näidata neid erinevates Eestimaa koolides ja jutustada oma vabatahtlikuks olemise kogemusest. Minu suurim unistus on teha neist piltidest raamat, mis räägiks, milline on elu ühes Kolumbia lastekodus, kes on need, kes seal on, millised on nende lood, ja mida siinolek õpetab.
Kutsun Sindki EVS-i lennule iseennast, elu ja maailma avastama!
Mind lennutas Kolumbiasse MTÜ Continuous Action programmi Euroopa Noored alaprogrammi Euroopa Vabatahtliku Teenistuse vahendusel. Loe minu tegemistest lähemalt ajaveebi „Minu Kolumbia” vahendusel ja uuri lisa Euroopa Noored Eesti büroo kodulehelt ja MTÜ Continuous Action kodukalt.
